Eesti üks suurimaid ja kuulsamaid lossi- ja pargiansambleid, mis sai rajatud kogu Venemaa tsaari Peeter I poolt, tähistab 2018. aastal oma 300. aasta juubelit.
Barokkstiilis lossi- ja pargiansambel sai tsaari abikaasa Jekaterina auks nime Catherinenthal, mis tähendab saksa keeles Katariina orgu, eestikeelsel kujul siis Kadriorg, ja ametlikult kinnistati nimeks Kadriorg 1920. aastatest.
Esmakordselt külastas Peeter I Revelit (Tallinna) 1711. aasta detsembris. Nimelt siia otsustas ta rajada mõne peatuspaiga.

Vene tsaarile meeldis väga Lasnamäe kant, kust avanes imeline vaade linnale ja ehitatavale sadamale.
Peeter I majamuuseum
Peeter I majamuuseum Tallinnas on Eesti pealinna vanim muuseum.

Tulevase majamuuseumi hoone on ehitatud arvatavasti 17. sajandi teisel poolel ja oli üks raehärra Hermann von Drentelni suvemõisatest.

Esimest korda peatus Peeter I selles majas 1714. aastal, Põhjasõja (1700 –1721) algul käivitatud merekampaania ajal.
Kuna maja asub mäenõlval ning 300 aastat tagasi selle ümber puid veel ei olnud, avanes siit imepärane vaade merele ja rajatavale sadamale, millega Peeter I tegi algust 1714. aasta veebruaris. Mäe otsast sai ta palja silmaga näha jälgida üle mere silmapiirini ja valmistuda mereväekampaaniaks, mille eesmärgiks oli Soome lahel sõitvaid Rootsi laevu rünnata.
Maria Smorževskihh-Smirnova
Tallinna Peeter I majamuuseumi juhataja
Peeter I ostis maja Drentelni leselt 1400 rubla eest ära. Tema käsul ehitati hoonele teine kahetoaline hoonetiib peegelpildis esimese, olulisima hoonepoolega. Maja juurdeehitus sai rajatud savionni tüüpi ehitisena (saviga ülekrohvitud puitkarkassiga). Selle kõrvale rajati väike iluaed, kus kasvasid lilled ja maitsetaimed.

1714. aasta juunis saabus Peeter I koos oma armastatud abikaasaga siia öömajale.

Otse maja taha laskis tsaarinna Katariina I rajada juurviljaaia. Koos oma kirjadega saatis ta abikaasale Hollandisse oma maatükilt nopitud maasikaid ja omaenese hapendatud kurke.

J.-M. Nattier. Katariina I portree (1717)
Majamuuseumi väljapanekus on unikaalne kollektsioon valitsejapaarile kuulunud esemeist, mis neid igapäevases eluolus ümbritsesid. Ainult mööbli tekstiilpolster on valminud 20. sajandil ning kivipõrandad kaeti 19. sajandi algul laudkattega. Algselt oli majavalduses seitse kaamelivillast kootud pärsia vaipa, seintel olid tekstiiltapeedid ning aknakardinad olid punasest kalevist.
J. Teicherti joonistatud majaplaan, 1753.
Peeter I pärandi säilimises etendas suurt osa Aleksander I visiit Revelisse 1804. aastal — tema nõudis unarussejäänud „vana palee" taastamist. Kuna ligi 100 aastaga pärast ehitamist oli savionni tüüpi majaosa muutunud kasutuskõlbmatuks, sai see hoone remondi käigus aastail 1804—1806 lammutatud ning korrastatud majaosale ehitati peale teine korrus, et paigutada sinna Peeter I söögilaud. Ja kui korrastustööd 1806. aastal lõpule jõudsid, avati muuseum, mis võttis vastu kõik külastajad olenemata nende seisuslikust päritolust.

Venemaa keiser Aleksander I
Lorenz Heinrich Petersen. Peeter Suure maja Kadriorus. 1860.-1870. Toonlito. TLM
Õiguslikult sai tsaar Peetri maja muuseumi staatuse 29. jaanuaril 1941. aastal, saades Tallinna Linnamuuseumi filiaaliks. Ajavahemikus 1917—1945 ei tabanud ei maja ega väljapanekut häving ega röövimised, tänu millele on nii maja ise kui ka suur osa selle sisustusest meie päevini säilinud.
Maria Smorževskihh-Smirnova
Tallinna Peeter I majamuuseumi juhataja
Pargi rajamise algus
Koht meeldis Peeter I-le sedavõrd, et 1718. aastal otsustas ta siia lossi ehitada ja rajada selle juurde pargi rajada.

Peeter I isiklikult märkis maha tulevase lossi ja selle juurde kuuluva aia asendiplaani. Reveli-äärses metsatukas rajatava hoone projekteerimiseks palgati itaallasest arhitekt Niccolò Michetti.
Väljavõte välipäevikust
22. juulil, mida saab pidada Kadrioru sünnipäevaks, on tsaari välipäevikus tehtud sissekanne: „Peeter Suur suvatses Revelis viibides käia oma linnataguses majas ja mõõdistas selle lähedal koha lossi vundamendi ja haljastuse jaoks; kaasas oli arhitekt Michetti."
Ülemise aia plaan. Aednik Ilja Surmini aruandejoonis. 18. sajandi esimene pool.
Tulevase pargi alla jääva maa-ala puhastamiseks suunati siia Reveli garnisoni sõdurid ja sunnitöölised, kes kivirahne territooriumilt minema vedasid. Samaaegselt kaevati kanalid veevarustuse tarvis, rajati lossi vundament ja algas kahe hoonetiiva ehitus, mis valmisid 1721. aastaks. Seejärel asuti istutustöödeks tooma ümberkaudsetest mõisatest vahtra-, saare-, pärna- ja tammepuid ning Hollandist hangiti kastaneid.

Kohaliku maastiku eripära võimaldas ilma hüdrotehniliste rajatisteta tagada purskkaevude ladusa toimimise – vett saadi Ülemiste järvest, mis asus tulevase pargi- ja lossi asukohast kõrgemal.
Gaetano Chiaveri (1689–1770). Alumise aia projekt puude istutuskohtade tähistusega, 1719. aasta. Venemaa Vanade Aktide Riiklik Arhiiv.
1723. aastal kirjutab Peeter I oma naisele, et vaevalt küll neil kusagil mujal veel sedavõrd kenasti sisseseatud loss leidub kui siin, Revelis. Sellest võib teha järelduse, et siinne park ja loss olid talle kallid ja olulised.
Aleksandra Murre
Kadrioru kunstimuuseumi direktor
Kadrioru loss
Kuigi lossi- ja pargiansambli peaarhitekt Niccolò Michetti (1675—1759) oli itaallane, annab hoone põhiplaan tunnistust prantsuse baroki mõjust. Sellest annavad tunnistust kaks lilleaia poole jäävat tiibhoonet. Samuti paiknesid valitsejapaari isiklikud magamistoad prantsuse õukonnaetiketi kohaselt lossi vastastiibades.

Et aknast oleks merd näha, paigutati Peeter I kabinet ja garderoob põhjatiiba. Teenindus- ja majandusruumid paiknesid tiibhoonetes ja soklikorrusel.

Peasaal sai arhitekti poolt projekteeritud rikkaliku ehisdekooriga Rooma baroki põhimõtete järgi.
Peeter I oli edumeelne mees ja püüdis igasugustes pealehakkamistes ise kaasa lüüa, sealhulgas lossi ehitamises. Täpselt ei ole teada, kui mitu kivi nimelt ja millisesse hooneossa just tema käega on laotud, kuid kolm neist jäeti spetsiaalselt üle krohvimata märgistamaks tsaari omakäelist panust. Legendi „kolmest kivist" ei ole nüüdisaegsed giidid välja mõelnud, seda meenutati juba esimestes Kadrioru teejuhtides 18. sajandi lõpust peale.
Aleksandra Murre
Kadrioru kunstimuuseumi direktor
Kadrioru lossi põhiplaan.
Vanu gravüüre ega 18. sajandi maale lossi täpse kujutisega ei ole säilinud, seetõttu on hoone värvitoon taastatud arhiividokumendi põhjal, kus on kirja pandud, kui mitu pütti sai tellitud marsipunast värvi, kui palju ookrit, valget ja umbrat (looduslik tumepruun savipigment rikastatult raua- ja mangaanoksiididega).
J. Steingrübel. Keiserlik suveloss Kadriorus. 1830. aastad. EKM
Muuseumiks sai loss 1921. aastal. Peeter I ajal kavandatud dekoor on tänaseni säilinud ainult peasaalis, mille kujunduse loomisest ta isiklikult osa võttis. Kõiki teisi saale ja tube on järgnenud aegade jooksul muudetud, alles on jäänud vaid 300 aastat tagasi lossis olnud inventari kirjeldused.
Kõrvalhooned
Ka Mikkeli muuseumi, Katarinenthali kohviku ja Kadrioru teabepunkti hooned on ehitatud 300 aastat tagasi.

Praegune teabepunkt kujutas endast Peeter I ajal niinimetatud lusthoonet (saksa k. Lusthaus), tolleaegsete suveresidentside puhul tüüpilist paviljoni. Algselt oli neid kaks ja nad asetsesid sümmeetriliselt teineteisega vastastikku. Siin sai pärast jalutuskäiku hinge tõmmata, tassikese teed juua ja külalistega vesteldes istet võtta.

Kohvik Katharinenthal on endine vahimaja, mis esialgu ehitati puidust. 50 aasta pärast oli hoone tugevasti pehkinud, mistõttu see asendati keisrinna Katariina II käsul kivihoonega.

Nüüdse Mikkeli muuseumi maja oli lossi köök, selles asub tänase päevanigi jääkelder. Üks osa jääkeldrist oli kuiv – seal hoiti juurvilja, teine osa aga, mis oli ette nähtud liha, kala ja piimatoodete säilitamiseks, oli täidetud merejääga.
18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni
18. sajandi lõpul hakati praeguse Tartu maantee lähedusse jäänud niidumaid heinamaadeks välja andma. Seejärel seati neil niitudel sisse juurviljaaiad Tallinna sõdurite jaoks, kes seal sõjaväe palgaraha nappuse tõttu endile juurvilja kasvatasid.
Keiserlik suveloss Kadriorus. Kunstnik Theodor Gelhaar. Umbes 1835. a.
Lossi arhiividokumentide kohaselt saabus 19. sajandil nõue suurendada lossi isemajandavat toimetulekut. Seoses sellega istutati maha viljapuud, mille vilju müüdi linnahvale, ning teatud maatükke hakati välja rentima, sealhulgas eramajade ehitamiseks.
Aleksandra Murre
Kadrioru kunstimuuseumi direktor
Möödunud sajandi 20. aastatel kujunes Kadriorg omamoodi boheemlikuks linnajaoks, kus elasid sellised tuntud eesti kunstnikud ja kirjanikud nagu Jaan Koort, August Jansen, Johannes Võerahansu, Anton Hansen Tammsaare, Eduard Vilde, August Weizenberg. Pargialal paiknesid restoranid, kohvikud, salongid ja klubid.

Kadriorg on alati olnud kohaks, kuhu on tuldud kogu perega aega veetma. Ja kui 19. sajandi esimesel poolel puhkas siin põhiliselt priviligeeritud seisus ja külalised, siis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses sai park populaarseks puhkusepaigaks ka Tallinna tavakodanikele. Seda ka talvel – praeguse presidendilossi roosiaia kohal oli suur luigetiik, mis pakasega muutus liuväljaks.

Seal, kus praegu seisab eesti kirjaniku Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mälestussammas, oli 1880. aastail restoran Arkaadia, mis hiljem nimetati ümber kohvik-restoraniks Kontsertaed.
Kaasaegne Kadriorg
В 1934. aastal sai Kadrioru lossist Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi alaline eluase. Tema jaoks sisustati korter hoone kolmandal korrusel. Neist kambritest, kus pidi asuma Peeter I magamistuba, moodustati esinduskabinet, kus kirjutati alla lepingutele ja kus saadikud andsid üle oma volikirju.
1939. aastal asutati Kadriorus loomaaed, mis kolis 1983. aastal uude asupaika. 20. sajandi teisel poolel algas pargi territooriumil tenniseväljakute ja Kalevi staadioni ehitamine.
Siin asub Eesti presidendi ametiresidents, mitme riigi saatkonnad, kunstimuuseumid ja lastemuuseum, ainulaadsed puumajad, kus 1920–1930. aastail on elanud tuntud eesti kirjandus- ja kunstitegelased, siin on uhke lehtlaga Luigetiik ja Jaapani aed pargi põhjaosas.
Tänapäevane Kadriorg hõlmab küll esialgsest märksa väiksema maa-ala, kuid jääb ikka Eestimaa pealinna kõige tähtsamaks ja esinduslikumaks pargiks ning seda loetakse Põhja-Euroopa üheks kaunimaks ajalooliseks pargiks.
© 2018 Sputnik Eesti

Peatoimetaja Elena Cherysheva, ajakirjanik Ilona Ustinova,
fotograaf Vadim Antsupov, disainer Deniss Grabussov

Allikad: Tallinna Peeter I majamuuseumi juhataja Maria Smorževskih-Smirnova, Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre.
Jüri Kuuskemaa, Aleksandra Murre, Mart Kalm, Kadi Polli. "Kadriorg, Lossi lugu/Palace's story". — Tallinn, Eesti Kunstimuuseum, 2010.

Video Estinfilm.